Tegemist on mõtetega, mis on tekkinud ühte sünnikaarti uurides. Juba kirjutades oli tunne, et see on samaaegselt nii isiklik, kui mitteisiklik kiri. Kirja saanud isik oli nõus selle avaldamisega. Võimalik, et keegi vajab praegusest hetkes just sellist kirja. Siin see on :
Kõigepealt võtaks vaatluse alla Elusihi. Selle teemat võib kirjeldada lühidalt - "Mina ja Meie ja Tahan saada kõike Nüüd ja Kohe".
Elumustris on näha, et eelmiste elude kogemused on võimaldanud väljaarendada ja kasutada oma Minatunnet(Mina tunne avaldub siis erinevalt, vastavalt sellele, millises loomisetasandist teadvus ise viibib) . See minatunne on pidevalt olnud teiste teenistuses ja seda minatunnet on kasutatud ka võimupositsioonilt. Seda minatunnet on realiseeritud teiste teenimisele, mis on tekitanud mina ja meie tunde sulandumise. Kuni selleni välja, et mina tahet on teistele hakatud pealesuruma.
Selles elus tuleb nüüd võimupositsioonist loobuda ja teisi tuleb pigem kuulata selleks, et iseennast ülesleida. Harjumus, haarata suure grupi vajadusi ja kasutada oma tahet ja võimu, et seista selle grupi vajaduste eest, võib selles elus olla täiesti kasutu. Sest see lihtsalt ei tööta. Varasemalt on see toiminud väga hästi ja sellest ka eneseusaldus, mida ebaõnnestumised praeguses elus on hakanud kõigutama. Võimu positsiooni olemasolu on andnud eneseusaldust ja teadmist, et tekib tunne, et tead parimat lahendit ja sul on ka vahendid, et see parim lahendus elluviia. Selles elus aga tuleb võimupositsioonist loobuda ja taibata, et teised vastutavad oma elu eest ise. Mida enam loobub teiste eest vastutuse võtmisest ja nende otsuste mõjutamisest, seda enam järgid oma ülesannet, mille oled võtnud selleks eluks. Samas on vajalik ikkagi eneseleidmiseks teistega koostöö ja teiste kuulamine. Aga seda siis selleks, et Ennast - MinaIset ülesleida, mitte selleks, et võtta vastutust nende vajaduste eest ja hakata oma võimeid kasutama, et luua neile võimalusi. Ehk siis olla koos ja toimida grupis vastavalt oma võimetele ja jätta kõigile teistele nende võimalus otsustada ja areneda.
Kuna oskus näha teiste arenguvajadusi on automaatne, siis võib see sisselülituda nii, et ise ei märkagi. Sissevõib lülituda aga ka enda vajaduste teistele delegeerimine ja nii võidakse üritada iseennast teostada läbi teiste mõjutamise arvamisega, et sa tead, mida teised vajavad. See automaatsus on tulnud elusid kestvast harjutamisest. Selles elus on Sul võimalik olla sellest kõigest teadlik. Märgata, kuidas tekib see teadmine "Mina suudan teda aidata", "Mina tean, mis talle vajalik" ja "Ma tahan, et see kohe muutuks" ja kui hakkad seda teostama, siis kõik laguneb väga kiiresti. Väga tihti on suurim abi, mida saame teisele osutada, jätta ta aitamata. Eriti kui teine pole abi küsinud ja palunud.
Selles elus on võetud siis teadvustada / lahustada/ muuta / teisendada vormid, mida võiks kirjeldada järgmiselt : mina tahan seda , mida tahan, kuna see on teistele hea. Nüüd tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, mida teised tunnevad, neid kuulata ja sellekaudu iseennast uuesti ülesleida. Otsuste tegemisel peaks jälgima, et need ei puudutaks teisi, vaid lähtuksid iseendast. Isegi teod võivad samad olla. Aga lähtekoht on siis erinev. On suur vahe, kas teha midagi selletõttu, et see on teistele kasulik või teha midagi seetõttu, et ma ise tahan seda teiste heaks teha ja kui ma teen, et jätan teistele koguaeg vabaduse seda tehtut mittekasutada.
See teistest hoolimine ja grupitunnetus on pärit varasematest eludest. Selleks, et see muutuks teadvusele märkamatuks, peab elusid harjutama. Ühes elus teadlikult tehtud harjutused on järgmises kehastuses nii omad, et nende olemasolu on väga raske avastada. Samuti on kõrgemate võimete olemasolu väga keeruline avastada, kui need on sünniga kaasas. Ei tule ju sellepeale, et teiste taju ja tunnetus erineks enda tajust ja tunnetusest. Ja selleks, et seda mõista, on vaja erinevate inimestega suhelda ja neid kuulata. Kuulata selliselt, et märgata, mis kajab ja mis mitte. Sellega, mis ei kaja, ei pea edasi tegelema. See mittekajamine tähendab ainult seda, et hetkel pole see Sulle oluline. Kas see mittekajav on tõene või mitte, pole enda tundmaõppimise seisukohalt oluline. Me ei tea iial, kas see meile sobimatu on midagi, millest me oleme juba ülekasvanud või midagi milleni me lihtsalt pole veel jõudnud.
Üks osa Eestisse sündinud isikuid on sellised, kellel on väga tugev vaimne koolitus seljataga. Budistlikud ülikoolid Indias, Müsteeriumid Egiptuses, Lähis-Idas, Kreekas, Kreetal, Atlantises, Lemuurias ja Hüperboreal jne. Kõik see on kaasas mäluna ja sellena, mille aluselt me hindame enda ümber toimuvat. Nendel aegadel tuli valida, kas maine või vaimne elu. Kes valisid vaimse elu, need siis elasid suletult muust maailmast ja see tekitab selles elus olukordi, kus ei saa üldse aru, kuidas see ühiskond üldse saab niimoodi toimuda.
Iga hinnang olemasolevale igapäevaelule, milles on tunda hämmingut ja ehmatust, ongi vihje, et mälu mäletab mingeid teisi elusid ja olukordi. Need Tarkusekoolid ja võimalused, Tarkust ja Armastust teostada muust maailmast eraldatult, on viinud ka vajaduseni see eraldatus lõpetada. Tuua oma vaimsus igapäevaellu, kus pole piire vaimse ja maise vahel. Kuna Tarkusekoolid ei ole lõpetanud oma tegevust ise, vaid nad on olnud sunnitud seda tegema , siis üks osa on sattunud ka enne õiget aega olukordadesse, kus kus on üsna keeruline ärgata ja mäletada, sest eelmistes eludes jäi harjutamise aega napiks.
On igatsus ja teadmine, et "kusagil midagi peab olema", aga mis see konkreetselt on, on raske äratunda. On suur õnn kui sisemuses töötab juba tõetunnetus, mis võimaldabki enda jaoks olulised laused äratunda. Näha ja tunnetada neis olevat energiat ja siis seda ka kasutada. Praeguse elu seisukohalt ei ole oluline, kes me täpselt olime ja mida me täpselt õppisime. Oluline on taibata, kus me oleme ja mida sellest, mida on võimalik teadvustada, siin ja praegu kasutada saab. On võimalik olla tänulik igale äratavale vihjele ja kui ette satub midagi täiesti sobimatut, siis on ka selles väga suur võimalus. Kui me kogeme midagi täiesti sobimatut võib see olla kiirtee mäletamaks seda, mis siis sobib või sobis.
Kohtudes täiesti sobimatuga, saab küsida, aga kuidas siis mulle sobib. Ja sobimatus olev energia võib avada mälusolevat kui ka hetkesolevaid võimalusi. Nendest Tarkusekoolidest on pärit ka need harjutused, tänu millele grupi vajadusi niivõrd hästi tuntakse. Aga siis oli tegemist grupi inimestga, kelle siht oli teadlik ja nad oli andnud juba lubadusi järgida seda suunda. Kui nüüd neid võimeid ja andeid, mis olid mõeldud Tarkusekoolides olijatele, kasutada mitte lubadusi andnute ja lihtsalt oma elu elavate inimeste peale, siis ongi suured arusaamatused vältimatud. Võib ju eeldada, et kõik inimesed harjutavad eetikat ja neile on oluline eetiline elu. Reaalsus on aga selline, et eetilise elu poole pürgijad on saanud selle päranduseks oma minevikult.
Nüüd tuleb kogeda seda, et reaalsuses ei ole kõik eetilise elu harjutajad ja neil ei ole mingit vajadust tõsta oma teadvuse tasandit. Kui oleme tulnud loobuma ettekujutusest, et kõik harjutavad eetikat, siis tuleb pidevalt ebaeetiliselt käituvaid inimesi, kes tekitavad ärritust ja hingelisi kannatusi. Aga asi pole aga mitte nendes inimestest, vaid nendes hingemustrites, mis võimaldavad kannatusi. Kui ebaeetilisi olukordi võtta nüüd isiklikult, võib hulluda. "Miks minuga ometi niimoodi toimitakse" , " Nii ju ei tehta". Aga kui on tehtud, siis ka tehakse. Ja kui on ettekujutus, et ei tehta, siis igapäeva elu hakkab tooma pidevalt võimalusi seda ettekujutust muuta endas. See ettekujutus on pärit siis Tarkusekoolidest ja iseenda jõupingutustest harjutada eetilist elu. Ja et tulemust, mida mõjutab juba 2 ja enam inimest, ei saa võtta hinnanguna ja iseenda vastu suunatuna. Küsimuse, et "miks ometi MINUGA niimoodi juhtus" saab ümbermuuta küsimuseks " miks sellised asjad üldse juhtuvad ja mida ma saan teha, et sellised asju maailmas vähem oleks". Kõik mida luuakse, see on ka olemas.
Kui mingi sündmus on toimunud, siis liidetakse selle sündmuega ka kõik üleelamised ja mõtted. Ja küsimusega " miks ometi MINUGA niimoodi juhtus" üritatakse arusaada, miks need üleelamised tekkinud on. Karmiliselt on valmis ainult sündmus. Ehk siis teatud meie teod tekitavad tegusid ja sündmusi kuhu ise satub. Mida selle sündmusega tehakse edasi, see on juba igakord vaba valiku võimalus. Ja võib üsna üheselt väita, et üleelamised tekivad tänu minatundele. Kõik üle- ja läbielatav on ühisväli. Me ei saa kuidagi jupitada ahastust ,meeleheidet jne või austust , armastust jne ja näidata, et siit siiani kuulub mingi tunne endale ja sellest piirist kaugemal on juba teise valdus. Maaalade selline tähistamine on võimalik ainult kõige jämedamates kihtides, füüsilisest tasandis ja ka eetertasandis. MIda peenemale me liigume ainelises maailmas, seda ühtsemaks kõik muutub. Nii et tunnete tasandis on olemas suured ühisväljad ja isiklik on ainult side nende ühisväljadega. Kui nüüd mingi juhtumi läbimõtlemisel keskenduda endale ja olla kindel ja hakata uurima asja iseenda isiku seisukohalt, siis tõmmatakse KOGU ühisväli kohe oma kehadesse ja see on teadvusele väga raske koorem. Ja nii võib küsimusele, miks see minuga juhtus, vastata üheselt. Juhtus seetõttu, et ei märka, et samad asjad juhtuvad ka teistega. Et sellised asjad on üldse olemas.
Kui inimene on asunud eetikaharjutamise teele ja seda siis läbi lubaduste, ilma milleta ei hakanud ükski Õpetaja õpetama ega lastud ka kooli õppima. Siis iga tema järgmine kehastus võimaldab edasiharjutada. Lubadus on korraldus Loodusjõududele toimida vastavalt vaimsetele vajadustele. Ja nii igapäevaelu sündmused koguaeg näitavad ära need kohad, kus teadvus peab kas midagi otsustama, millestki arusaama, teadvustama, midagi looma jne, jne. Kui midagi pole olemas, siis tähendab ,et keegi pole seda loonud. Ja Loojad on siin füüsilises kehastuses teadvused, kes omavad füüsilist eluvormi. Kui midagi on tegemata, siis võib see märjata tegemata loomine olla. Ja kui on märgatud, et midagi on puudu, saab selle loomist kohe alustada. Kui on midagi sobimatut, saab asuda sobiva loomisele. Kui teised elavad sobimatult, saab ise asuda elama sobivalt. Kui teised käituvad ebaeetiliselt, saab ise luua eetilist elu jne, jne. Ja reaalsus on see, et igaüks siin elus äratab eelkõige endasolevat Igavikulist Sähvatust ja millisel viisil teised seda teevad, on nende otsustada.
Selles elus õpid Sa siis nägema Suuremat Plaani. Ja kui see Suurem Plaan läheb silmist, siis tuletab igapäeva elu lagunemine ja plaanide luhtumine seda koguaeg meelde. Sinu praegune elu pole "Teen kõike ise" elu. Ometi läbi koostöö ( siia võib liigitada ka teadvused, kellel ei ole füüsilist keha) õpid sa Iseennast paremini tundma.
Mõtete avaldamise hetkeseis :
No comments:
Post a Comment