Tervist!
Küsimused on arusaadavad ja neile saab vastates toetuda küll. Need on küsimused, mida isegi olen endale aja jooksul esitanud.
Ja kui on juba küsimus, siis on vastus ka väga lähedal. Kui ei mõtle ise välja, siis keegi ütleb mõne lause, millest hakkab edasine hargnema.
Otsused, mis on siis varasemalt tehtud, on seotud teadvuse vabanemisega ja vabadusega ainelisest keskkonnast. Teadvus ja Aine pole sama. Teadvus siseneb ainesse ühe eesmärgiga, saada iseendast teadlikuks. See on väga pikk teekond. Üks osa siis on seda teekonda kiirendanud, õppides erinevates Tarkusekoolides ja andes vastavaid tõotusi ja lubadusi, mis siis ongi loodusjõududele selliseks korralduseks, et nad hakkavad toimima vastavalt meie korraldustele. Mõtete loovast mõjust oled ilmselt lugenud ja seda ka ise kogenud. Kasvõi seda, et see mida ei taha, tuleb uksest ja aknast, kuni hakatakse keskenduma sellele, mida siis tahetakse. See on üks näide. Aga on olemas siis ka lubadused, mis võivad sõnastuselt olla väga erinevad. Aga mille sisu võiks ollagi üsnagi sarnane. Ärgata ise, Vabaneda ise ja aidata selles ärkamises ja vabanemise protsessis teisi ka. Luues siis teistele võimalusi. Vormid võivad erinevad, aga sisu on üsnagi sarnane. Ühel arenguhetkel ei olegi enam ees midagi sellist "mida peab tegema" ja iga teadvus valib selle töö/tegevuse vastavalt sellele, mida ta näeb, et vaja oleks teha aga keegi teine ei tee.
Kui selline otsus vabaneda on tehtud, siis igapäevasest elust saab meie Vabastaja. Kõik, mis käib pinda ja rõhub hinge, ongi see valdkond, kus teadvus end samastab probleemidega/energiatega, mida näeb. Ja üritades neid energiaid lahendada(või lausa neid äralükata), ilma teadvustamata, et mina ei ole aine, vaid kasutan ainet, võib hingevalu minna koguaeg suuremaks. Nii et kas tunned, et see mida teeb su poeg või mees, et see oleks justkui sinu tegu. Ja et nende käitumine on hetkega niivõrd sügaval hinges, et valust ei saa hingata ka ? Kui on nii, siis ongi see märk, et peab iseendaks midagi, mis ei ole tõeline Ise ja see energia juba rõhub ja surub hingele tänu sellele samastumisele. Tulemuseks ongi kannatuselaadsed seisundid, mida isegi kirjeldada on raske. Sest pole lihtsalt sõnu selleks. Kuidas seda seisundit siis muuta. Eks võimalusi on mitmeid, aga üks on endale öelda, et mina ei ole mõeldud mõtted ega kogetud tunded. Ma kasutan neid mõtteid ja tundeid. Mai Väljataga on palju rääkinud ja kirjutanud tunnete transformatsiooni võimalused, kui teadvustakse : "Mina kogen praegu ....." Mis iganes see kogetav siis hetkel on, selline teadvustamine tõmbab piiri enda ja kogemuse vahele ja sellega kingib vabaduse. Näiteks viha kogemuse korral, öeldes/teadvustades, et "mina kogen praegu viha" on see viha kadunud sekunditega. Lihtsalt märkad mingid hetked hiljem ,et seda kogumit enam pole.
Tunnete ja mõtete maailmas on tegemist suurte ühisväljadega ja kui tekib seisund "mina tunnen hetkel" või "mina mõtlen hetkel" , siis tõmmatakse kogu see ühisväli endale teadvusesse. Veab kui tegemist on õnnistavate tunnete ja mõtetega ehk siis nn positiivse ja tõstvate ühisväljadega. Ja on hingele väga raske koorem kui satutakse ühisväljadesse, mida me nimetame "negatiivseks mõtlemiseks". Ja kui üritame seda negatiivsust nn äraajada ja eemale lükata, siis negatiivsus tundub minevat suuremaks ja rõhuvamaks. See tekib seetõttu, et teadvus ja tähelepanu loovad tugevama seose ja kuna on samastumine, siis seos läheb seisundiga " ma ei taha seda tunda" veelgi tugevamaks. Sellised seisundid on hingele nagu elu ja surmaküsimus. Ja kõigi vahenditega otsitakse väljapääsu. Väljapääs on siis lisaks teadvustamisele, et mina kogen praegu, ka hetkes.
Suur osa vahendeid, mis siis võimaldavad hetke põgeneda, tekitavad ka sõltuvust. Sest arvatakse, et päästja on see vahend, mitte see kuhu see vahend väljaviib. Kui teadvus veel ei ole teadlik oma vajadusest olla siin ja praegu ja olla endast teadlik, kasutakse hetke tulemiseks sööke ja jooke, pidutsemist, seksi, hobisid ( käsitöö, kalapüük jne), arvutimänge, sportimist. Ja juba teadlikumad kasutavad palveid ja meditatsiooni. Nii et alkoholiga kimpus inimene on ka keegi, kelle hinges on niivõrd suur valu, mingitest samastumisest, et ta ei ole sellest valust pääsemiseks leidnud muud kui tarvitada alkoholi.
Astroloogiliste seisude järgi võib öelda, et kõik alkohoolikud omavad väga peent ja tugevat taju, aga nad ei suuda seda veel muul moel kasutada. Neil puudub ka teave oma seisundist ja sellest, millised anded ja võimalused neis endis on. Varguste puhul on aga asi hingeomaduses nimetusega kadedus. Kui olla kade, siis ühel hetkel on iga teadvus sunnitud ka füüsilisel tasandil varastama. Sellest võib saada siis ka vabanemise teekond alguse, kui inimene teadvustab, et võtta midagi ,mida ei ole väljateenitud, pole õige. Kui näha enda ümber varastavaid isikuid ja see puudutab sügavalt oma hinge, tasub mõelda hoolega, kas ei hoita elus kadedust. Kellegi või millegi peale, mis tundub olevat ebaõiglaselt kellegi käsutada/kasutada. Näiteks kas oled kade teistele, kes tunduvat elavat paremat elu kui sa ise ? Või oled rõõmus nende võimaluste üle, mis teistel on ?
Kõike paremat :)
Postituse hetkeseis :
No comments:
Post a Comment