Õnneks ma ei teinud seda paberipeale, vaid mõttesse. Läksin kohale ja kuigi mõned küsimused sain isegi äraesitatud, polnud vastuse kuidagi “need” mis nagu pidid olema. Mingi kummaline tühjusetunne hakkas tekkima. Nagu mind oleks petetud. Aga kuna isik oli liiga auväärne ja tõesti teadis palju, siis polnud petjat kaugelt vaja otsida. Ma ise olin petnud iseennast. Aga näide oli niivõrd mõjus, et see äratas minus teadmise, et Kõik, mida ma arvan et teine teab, on teadmised ja tarkus minus endas.
Edasised aastad andsid juba selle teadmise, et Tarkuse ja Armastuse jaoks on vaja alati 2 poolt, ühte kelles see on aktiivne ja teist poolt, kes on võimeline seda vastuvõtma ja et alles kui need 2 poolust saavad kokku , saab rääkida millestki Elavast ja Elusast, mis kiirgub kõikjale.
Mõne kirjutatud raamatu või joonistatud piltide Elusakstegijad, ehk siis vastuvõtjad, võivad tulla alles aastaid pärast raamatu kirjutaja või pildijoonistaja surma ja nii räägime, et näed inimene oli oma ajast ees. Oma kaasaegsete jaoks oli ta “tühi”, sajaneid hiljem “täis” .
Nii et on suur õnn, kui leiame kellegi iseendasolevale Tarkusele väliseks kujuks. Keerulisem on olukord, kui ainult teadmatusel on välised kujud. Ja miskit teha pole, peame elame mingite “segaste ja lollide inimestega” koos. Seda et ühiselt hoiame teadmatust üleval, noo sellepeale nagu algul ei tulegi.
Sisuliselt on iga inimene tulevane Tark, Buddha, Kristus, aga enda jaoks on see pigem huvitav teooria, kui et igapäevane tõsiasi. Võiks veel küsida, et miks on väljendunud Tarkus olulisem kui see mis veel magab, sest oma sisult on nad ju samasugused … Lisaks sellele ei tea ma sugugi, kui iseendas Tarkus magab, kas teine on loll või tark , sest Elusa Tarkuse ilmnemiseks on vaja ju kahte poolt.
Ja kui minust pole vastuvõtjat, kus ma siis tean, milline teine tegelikult on …. Ja nii ei tea nagu kunagi, kas mulle sobimatu on tõesti midagi sellist, millest ma olen ülekasvanud või näitab aeg, et ma pole sinnamaani veel jõudnud.
Ja austades Tarkust võin ma jätta mingid otsused rahulikult tegemata. Kuni selguvad asjaolud, kuidas asjad siis tegelikult on. Nii et kuulates mingit “lollust” , mida see veel tegelikult kujutab, seda veel ei teagi, aga kuulates seda “lollus” enda jaoks ja kuulates seda häirimist sees, võib kuuda, et NOO EI OLE ASJAD NII. Siis on siit järgmine samm võimalik teha, küsida endalt, aga kuidas siis ON.
Kuidas mulle sobib siis see ,mille sobimatuse mingi väline nähtus on äratanud. Teadmatusest Teadmisesse on Üks samm. Lihtsalt tuleb taju pöörata sobimatust sobivasse. Omamoodi see teiste lolluse nägemine, vihjabki minus endas olevale teadmatusele.
Et ma korjan koguaeg üles sobimatut. Solvanguid, teiste lollust, veelompe tänaval, tujust ära inimesi jne, jne. See enda häälestatus sobimatule, seda saab ümbermuuta. Ega ta lihtsalt tule, vaja on teadlikust ja ka vankumatut otsust. Elada ja luua sobivat… ja igakord kui toimub vana harjumuse juurde tagasipöördumine kas siis suheldes inimeste või Suure eluga, siis pean ennast lihtsalt sobiva juurde tagasi tooma. Seda et mulle tundub, et ma ei tea ja pean minema Targa juurde, seegi on samaprotsessi osa.
Märkan sobimatut, kusagil on teadmine, et nagu saaks sobivaks selle ja siis on vaja pikki väliseid manipulatsioone, et jõuda selleni, et tuleb ainult rõhuasetust muuta.
Et Tarkus on Siinsamas, Iseendas ja Elus koguaeg.
Ja see pikk kiri tähendab tegelikult seda, et suhtleme aga Rõõmsalt edasi, nii tarkade kui lollidega, mõistes, et kõiges on võti Iseenda Tarkuse ja Armastuse juurde. Teised Meile/Mulle ja Mina/Meie teistele. Oleme seestpoolt kõigiga sellekaudu ühenduses Tarkuse ja Armastuse kaudu ja eraldatud teadmatuse kaudu ehk siis sobimatut tähtsustades. Teadmatus on alati isiklik ja personaalne ja kõike osadeks lahutav/lammutav, Teadmised ja Tarkus indiviidile omane ja kõike ühendav…
Pildi algne kodu - http://lilyas.deviantart.com/art/The-Flower-of-Life-283299472
Jaaa: " kõiges on võti Iseenda Tarkuse ja Armastuse juurde".
ReplyDeleteMul tuleb see teadmine alati siis, kui ma otsustan andestada. Või otsustan, mitte mõelda et keegi on loll või miski on kohutavalt nõme. Siis tuleb alati see tunne, et no kes sellest nüüd kannatab, et mul sellised hinnangud on? :) Ainult mina ise
Aitäh!